Ülestõusmispühad Collis 15. – 17. aprill 2006 (Tõnis)

Mõned head nädalad tagasi pakkus toanaaber Mariano välja variandi talle külla tulla-minna pühadeks. Kuna praegu viimane paus ülikoolist enne mu tõenäolist ärasõitu juunis, siis otsustasin kindlasti võimalust kasutada!

15.04.06

Riminist sõitis Rong välja kell 9.09 suunaga Ancona poole, kus pidin tegema ümberistumise kuna sihtpunktiks oli San Benedetto del Tronto. "Del Tronto" seetõttu, et asub Tronto jõe suudmel. Piletil olevat kilometraaži kohaselt reisi pikkuseks siis 178 km. San Benedettos tuli Mariano mulle vastu oma pisikese punase Fiat Panda 750ga ja asusime liikuma Colli suunas, kus ta elab. See vahemaa siis ca 15 km.

Umbes poole ühe ajal päeval jõudsime kohale. Kodus olid nii isa-ema kui ka vennas. Olgu öeldud, et vanemad on Marianol üsna eakad (isa oli 47 kui „isaks” sai). Vend on 28 aastane ja töötab kohalikus (Ascolis) arvutipoes. Aga väga toredad inimesed – ema selline särtsakas vanaproua, kuid isa see-eest väga tagasihoidlik. Maja on suur ja asub mäekallakul, kokku siis kolm korrust ja maja jagatud isa vennaga kaheks – ülemine pool (sissekäiguga ja garaažiga kallaku ülevalt tänavapoolt) Mariano onu perele ja alumine (sissekäiguga hoovist kallaku alumiselt poolt) nende oma. Majal on ka parajalt suur hoov, kus on aed. Pereisal nimelt väike kanapark ja ka jänkud puurides. Samuti igasugust rohelist kraami peenardel ja mõned viljapuud (neist ploomi-, pirni-, õuna- ja oliivipuud suutsin identifitseerida).

Pärast tervitusi, maja-aia tuuri, koti unpakkimist ja lõunasööki (kodus tehtud spagetid, tuunikala ja tomatikastmega + koduvein [nii punast kui ka valget veini teevad ise nagu see on siinmaal traditsiooniks paljudes peredes] läksime esimesele tuurile. Sedapuhku vana Fiat 500ga, mille isa soetas 72 aastal. 500 on siis pill, mille järgi meie idanaabrid muhksapakaga hakkama said. Neid on erinevaid variante (L ja T kui ma ei eksi). T, millega me tuuri tegime, on ümmarguse spidoga, seevastu L (luxvariant) on ovaalsega ja ka tagumiste raudadega tulede kaitseks! Meie muhk siis luxvariandi sarnasem. Muide uksed käivad 500l lahti õiget pidi, kuid Mariano isa ütles, et tehti ka tagurpidi ustega. Aparaadil kusjuures roostet ainult täkete ja vigastuste läheduses, kuid koopad jne kõik timmis – kliima eelis.

Tegime siis 500ga tuuri Collis ja selle ümbruses. Kaugemal selle aparaadiga ka ei käida. Colli on umbes V-M suurune 2500 elanikuga linnake, mis asub kahel tasandil – orus ja mäe künkal. Küll aga tuleb mainida, et tegelikult ei ole tegemist üldse sellise maakohaga nagu võiks arvata. Nimelt on Itaalias elanikke teatavasti üsna palju (57 x 10⁶)ja millegipärast rahvastiku tihedus suureneb just mere poole minnes. Ühesõnaga tegelikult asuvad naaberasulate sildid samas kohas – seal kus lõppeb üks, algab teine ja tundub, et oleks justkui kõik üks suur linn.

Umbes 15 paiku jõudsime tagasi koju, kus tegime väikse netipausi. Vaatasin maili ja helistasin Kaile Saksamaale. Nimelt oli vend netis downloadinud sellise programmi nagu Voipstunt (www.voipstunt.com), millega saab internetist helistada tavatelefonidele päris paljudesse riikidesse nii Euroopas kui ka mujal. Nimekirjas oli ka Läti, kuid kahjuks mitte Eesti. Diil on selline, et rääkida saab täpselt 1 minut, seejärel kõne katkeb ja ette tuleb aken, kus küsitakse, kas kasutaja tahab minna kodulehele ja sealt helistamiseks krediiti osta. Hinnakirja öelda ei oska, ilmselt odavam kui tavatelefon-tavatelefon, kuid point on selles, et selle avaneva akna võib lihtsalt No nupust kinni panna ja helistada uuesti ja rääkida 1min jne jne. Mariano vend kasutab seda pidevalt ja hea on see loomulikult just kiire ja lühida infi vahenduseks. Igatahes sai tehtud umbes 5 kõnet kokku siis 5 min ja seejärel oli aeg minna uuesti tiirutama.

Sedapuhku läksime Collisse, et kohtuda Marioga (toanaabri sõber, kes külastas ka Riminit oktoobri lõpus 2005). Enne kokkusaamist käisime Mariano vanemate korteris, mis hetkel on tühi, kuid eelnevalt aastaid üüril olnud. Marioga kohtusime „kokkusaamiskohas”. Nimelt on üks parkla Colli keskuse lähedal, kus nad alati sõpradega kohtuvad.

Suunaks võtsime sel korral San Benedetto, kus olin pea 5 tundi varem rongilt maha astunud. Ajasäästu mõttes kasutasime kiirteed. San Benedetto on samuti kuurortlinn nagu Rimini, kuid väiksem ja vähemtuntum. Rannarajoon on väga ilus ja minu meelest isegi etem kui Riminis. Nimelt on seal enamasti ainult kaherealine tänav autode jaoks ning samas kõnnitee on väga lai ja ilus. Riminis on aga enamasti neljarealine ja kõnnitee poole kitsam. Samuti on rand enamuses „vaba”, mitte erinevate restode ja lõbustusasutuste vahel ära jagatud – see tähendab, et suvel saab liivale vabalt ligi ilma rahata. Kuulus on see linn palmide poolest, mida Mario jutu järgi on siin ~8000. Tüüpe on erinevaid – kõrgeid ja peenikesi, lühikesi ja pakse ja ka kõrgeid ja pakse. Muide väikseks vahepalaks olgu öeldud, et rongiaknast nägin nii minnes kui ka tulles puukooli, kus oli hästi palju pisikesi palmijuppe peenardel, mis nägid väga naljakad välja. Kusjuures puukoolist saab ka täissuuruses palmi soetada ja enamasti just nii tehaksegi ka eramajade ehitusel, sest kes viitsib 30 aastat oodata…

Pärast pooletunnist jalutuskäiku tuli Mariole kõne halbade uudistega, sest üks sugulasest vanaproua oli insuldi saanud, mistõttu liikusime tagasi Collisse, et ta saaks perega haiglasse sõita.

Koju jõudes ootas meid peagi ees õhtusöök (praekartul lihaga), pärast mida läksime tagasi „kokkusaamiskohta”, kus ootasid Mariano sõbrad Evert, Miro ja Marco. Üheskoos läksime Miro autoga Ascolisse, kuhu jõudsime kella veerand 20 ajal. Suureks üllatuseks olime tulnud täpselt õigel päeval! Nimelt kord kuus toimub kesklinnas antiigilaat, mis oli väga huvitav. Kusjuures ka Ascoli on Collist ca 15 km kaugusel. Reisukese eesmärk oli tegelikult Mirole teksade ostmine ja kesklinnas jagunesimegi kaheks – Mariano, mina ja Evert tiirutasime laadal ja teised läksid pükse otsima. Umbes kella 20 ajal saime jälle kokku, jalutasime veel veidi ringi ja sõitsime tagasi Collisse. Laiali minnes sai kokku lepitud, et õhtul kohtume uuesti ja läheme kusagile välja.

Kodus möödus aeg jällegi kiirelt ja enamasti vestutades vanematega ja seejärel ka paari 1minutise kiirkõnega Saksa. Kella poole 23 ajal oli aeg jälle Pandale hääled sisse panna ja liikuda välja.

Kokku saime teiste noortega seekord siiski teises parklas mingi X baari hoovis kus pärast pooletunnist vestutamist ja passimist discopubisse nimega Capolinea läksime. Rahvast õnneks väga palju ei olnud ja isegi vabasid laudasid oli. Olime seal kuni kella poole 2ni, seejärel läksime laiali ning esimesel õhtul sain voodisse kella poole 3 paiku…magama jäime pärast kolme, kuna rääkida oli ikka veel palju (magasime Marianoga samas toas).

16.04.06

Voodist välja saime pühapäeval poole 11 paiku. Väsimus oli eelmisest päevast parajalt suur ja samas ei olnud ka uni väga kvaliteetne, kuid uus ja huvitav päev ootas ees! Nimelt pühapäeval oli perel plaanis minna Ascolisse pereisa õe juurde pidulikule lõuna- ja õhtusöögile. Umbes keskpäeval hakkasimegi liikuma kõik koos viiekesi Mariano venna Fiat Stiloga Ascoli poole. Ilm oli võrratu. Kraad näitas ebareaalset 26 kraadi, kuid samas õues olles ei tundunud need numbrid ebareaalsed. Üle 20 oli julgesti.

Mariano tädi on mõni aasta üle 80 ja elab koos tütrega. Igaaastasele pühade söögiajale (-aegadele) oli tulnud kohale ka kadunud abikaasa õde koos mehega. Ka esimesel jõulupühal on igal aastal neil tädi juures pidulik söömine – seega 2 päeva aastas. Kokku olime siis üheksakesi.

See päev oli täpselt selline nagu tüüpilises Itaalia filmis, kus sugulased koos söövad ja hästi söövad (st. palju). Juba enne viidi mind kurssi eesootavaga, sest tädi on väga pealekäiv vanake, kelle jaoks ei eksisteeri fraase „mul on kõht täis”, „tänan, ei”. Tema loogika on lihtne: kas maitseb? -> ja -> miks siis ei söö, söö! Aga polnud see asi midagi nii hull, nagu mulle räägiti, aga eks taheti ette valmistada kõige hullemaks.

Enam täpselt ei mäletagi, mis lõunasöögiks kõik ära sai söödud, kuid umbes niimoodi see asi välja nägi: 1. lihatäidisega värsked makaronid, 2. marineeritud sibul ja -kartšioffi, 3. lasagne sarnane roog, 4. keedetud kanakoivad, 5. praetud kalmaar, 6. salat (lehtsalat, apteegi till, porgand), 7. täidetud oliivid (lihatäidis sees, mingi tainas ümber ja õlis tehtud), 8. karbonaad.

Pärast kohvilaksu läksime kolmekesi (Mina, Mino (Mariano vend) ja Mariano) järgmisele tuurile. Seekord mägedesse! Ascoli on suht mägede vahel nii et kaugele ei olnud minna. Aga tõus mäkke kestis küll päris pikalt, käänulised teed aina üles poole, algul asfalt ja pärast kruus. No tegelikult lihtsalt mäe pinnas, mida oli natuke silutud. Kruusa pole vaja sinna ju vedada! Tegime aeg-ajalt pause, et turist saaks pildistada ja ümbrust imestada. Samas ei olnud vennad Falleronid ka tükk aega seal käinud ja ka neile oli see tuur väga meelt mööda. Inimesi oli palju ja käis tihe kihutamine tsiklitega mäest üles-alla. Ikkagi pühad ju. Siin-seal oli ka ilusaid piknikuplatse ja ka mäe alumisel poolel ning keskel olid elumajad ning korterid. Vaade oli aga võrratu…Juba kaugelt oli näha, et tipus on ka lund (kodu aknast isegi) ja seetõttu plaanisime ikka lume juures ära käia. Muide mäe nimi oli Gemelli ja me käisime ära 1431 meetri kõrgusel ja isegi mõne meetri kõrgemal. Pole muidugi eriliselt suured numbrid, kuid vaade oli ikkagi fantast ja lund kohtasime tegelikult juba natuke allpool. Temperatuur oli muidu auto termomeetri kohaselt 16 kraadi seal üleval, tuul oli väga tugev! Olgu öeldud, et selle mäe tipp on 1814 meetrit. Ümbruses on üsna palju teisi mägesid samuti, meie vallutus oli keskmise kõrgusega, kuid on ka ca 2,5km kõrguseid. Nii et toanaabri kodust poole tunni kaugusel on nii rand kui ka mäed (ega V-Maarjas viletsam pole – Ebavere „mägi” on 146 meetriga on ju 5 min kaugusel ja lähemad veekogud samuti 10 min teekonna kaugusel).

Tagasi tädi juurde jõudsime poole 20 ajal. Meid ootas kohe ees rünnak jäätisetordile ja poole tunni pärast oli aeg piduliku õhtusöögi käes. Sedapuhku sõime siis enamasti lõunasöögi ülejääke, mis olid üles soojendatud ja midagi uut tegelikult ei olnud. Uus veinipudel ja šampa olid küll.

Kella poole kümne ajal oli aeg hüvasti jätta ja võtta suund Colli poole, kuhu jõudsimegi kella kümneks. Pärast pooletunnist „akudelaadimist” ja puhkamist läksime Marianoga järgmisele tuurile. Esimene peatus oli Casale hotellikompleks, kus Mariano töötab juba viimased 4 aastat vahelduva eduga kelnerina. Juttude põhjal arvasin, et tegemist on lihtsalt restoraniga, kuid see oli tegelikult midagi enamat. Päris suur kompleks, kus oli mitmeid hooneid ja ka pirakas välibassein. Põhiliselt käivad seal itaallased ise (ettevõtted) seminare ja pidulikke nädalavahetusi pidamas. Turiste eriti ei käi. Mariano oli mulle enne juba rääkinud, et kompleksi bossil pidavat olema Rolls ja Ferrari, mis seisavad seal samas ühes garaažis. Ja nii oligi! Õnneks saime ka garaaži sisse ning asusin hoolega pildistama…kahjuks oli garaaž pime, kuid midagi sain ikka ka pildile.

Pärast autodega hüvastijätmist liikusime jälle „kokkusaamiskohta”, kus juba ootas meid sama seltskond, kellega eelmisel õhtul aega veetsime. Seekord olid noored otsustanud minna San Benedetto kesklinna chillima. See sobis ka meile, kuna eelmisel pärastlõunal jäi San Benedetto külastus üsna lühikeseks, kuna pidime tagasi minema.

Kella veerand kahe ajal öösel jõudsime kohale. Parkimisega probleeme ei olnud ja maandusime üsna keskplatsi lähedal. Umbes tunnikese jooksul, mis me seal veetsime, jõudsime jalutada mööda kesklinna tühje tänavaid ja väljakuid ning näha natuke San Benedetto ööelu, mis oli üllatavalt vaikne tol õhtul. Kuna järgmine hommik kella 8 (!!) plaanisid noored minna mägedesse telkima, siis sobis ka neile mõte minna tagasi Collisse, et saaks mõne tunni puhata. Magama saime siis jälle pärast kolme…

Järgmisel hommikul – esmaspäeval 17. aprillil – ärkasime keskpäeval. Seekord olin palju puhanum kui eelmisel hommikul. Köögis ootas Mariano ema hommikusöögi ja kohviga ning pärast energia ammutamist otsustasime mul juuksed ära lõigata. Toanaabril kodus hää aparaat, millega tal ema samuti juukseid pügab ja oli hea võimalus juhust kasutada. Ilm oli ilus ja lõikuse tegime õues. Tegelikult siiski garaažis, kuid sama teeb välja…muide ka garaažist ja üldse kogu sisehoovist avaneb suurepärane panoraam-vaade mägedele. Pole vist kunagi nii toreda vaate saatel oma juukseid pügada lasknud.

Kella 15 ajal toimus viimane söök üheskoos. Seekord oli ema valmistanud samuti isetehtud spagette ja gnocchisid (kartulitest, Kai tegi neid ka Kiltsis jõulude ajal!). Ja tädi oli eelmisel päeval kaasa andnud meile ka hunniku ülejääke, mis ootasid samuti söömist.

Pärast sööki laadisime pildid Mino arvutisse ja pakkisime asjad. Oli aeg hakata minema San Benedetto raudteejaama poole. Toanaaber ise läks tööle (Casalesse) kella 16ks ja umbes samal ajal startisime ka meie…juba teel kartsime, et liikluse tõttu võib kiireks minna ja nii oligi…rong oli ees enne meie jõudmist raudteejaama. Mul oli veel vaja osta pilet ja pidin seisma järjekorras, kus oli paar inimest enne mind. Olin veendunud, et pean järgimise rongiga minema (mitte 16.41, aga 17.58), sest raudteejaama sisse astudes vilkus väljuvate rongide tabloos Milaano rong, kuhu pidin ka mina minema (rongile, mitte Milaanosse…). Aga imekombel jõudsin pileti osta-„komposteerida” ja tormasime 2. platvormi poole…kui trepist üles jõudsime, sulgesid uksed. Jõudsin käe vahele surada uksele (vahe oli 20cm) ja see avanes…jätsime 2 sekundi jooksul hüvasti ja kargasin rongile…enne istekohale potsatamist rong juba liikus.

Sõit oli rahulik. Vähemalt kuni Anconani, pärast seda oli rong täis. Inimesed läksid tagasi kodudesse pärast pühasid. Samuti nägin suuri ummikuid kiirteel (A14) ja hiljem korteris uudiseid vaadates rääkis seal samuti, et kogu Adriatico äärne ala (mereäärne) on kuni Bolognani umbes. Olin rampväsinud tegelikult, kuid samas väga rahul. Reis täitis eesmärki mitmekordselt ja olin väga rahul, et sain näha Itaalia tüüpilist pereelu ja sugulastega kohtumist. See oli midagi, mis nende siinoldud ligi 9 kuu jooksul siiani tegemata oli. Korterisse jõudsin poole 8 ajal…voodisse poole 11 ajal.

PS! Pildid on plaanis ka kuhugi netiruumi riputada jàrgneva kuu aja jooksul!